Koera olen tahtnud juba lapsest peale. Esimesed koerad minu elus, keda mäletan, on vanavanemate omad, väike krants nimega Sipsik ja teise vanaema juures rebasekarva Reku. Kui ma olin kuue aastane saime ka oma perre koera, valge kräsuse karvaga Rambo. Räägiti ikka, et ta on nagu ülekasvanud bolonka, meie ostsime ta küll sulaselge krantsina ja eks ta seda oligi. Ramboga olime viimasel koolieelsel aastal kahekesi kodus ja ootasime ema lõunale ja õdesid koolist koju. Mäletan temast üsna vähe, tean ainult, et tema pügamisega oli alati raskusi, sest ta ei tahtnud paigal püsida ja ükskord kukkus ta talvel järve, kui läks parte taga ajama. Kõige kurvem mälestus on muidugi see, kuidas ta noore elujõus koerana meie kõigi silme all peedipõllu juures traktori alla jäi. See oli kogu perele nii suur šokk, et ema keeldus sellest hetkest peale uut koera võtmast. Nii pidingi leppima vanaemade juures olevate koertega, kuigi ma nurusin ka päris oma edasi. Kõige rohkem mälestusi on mul vanaema koera Neeroga, tema pidamise suhtes oli meil vanaemaga kogu aeg tüli. Neero nimelt armastas autosid taga ajada ja vanaema jällegi ei suutnud koera “vabadust” piirata ja lasi ta lahtiselt tänavale jooksma. Nii juhtuski, et ta jäi ükskord auto alla ja murdis esimese käpaluu kildudeks. Hoolimata arstide pingutustest ei paranenudki see lõplikult ära, koera organism ei võtnud paigaldatud plaati omaks ja luu ka kokku ei kasvanud. Nii käiski Neero talle valmistatud jalatoega, mina aga muretsesin talle keti, et vanaema ta siis vähemalt kettigi paneks, kui ta teda toas ei suuda hoida. Kahjuks oli ka Neero elutee lühike ja ta suri veremürgitusse. Mulle jäävad aga mälestused temaga veedetud ajast ja temaga ette võetud jalutuskäikudest.
Lõpuks suutsin ma vanematelt koera asemale kassi välja nuruda. Koerte kohta uurisin ma aga edasi, uurisin erinevaid tõuge ning lõpuks leidsin ka vana-inglise lambakoera. Mind võlus tema iseloom, tahtsin koera, kes tahaks inimesega olla, otsiks temaga kontakti, oleks aga piisavalt suur ja aktiivne, et temaga saaks pikkadel jalutuskäikudel käia. See tõug lihtsalt tundus see õige! Mõne aja pärast hakkas ka mu õde Kairi koera tahtma ja minu vana-inglise lambakoera jutt oli vist ka talle külge hakanud, nii sattusimegi kokku Aire-Piret Pärnaga, kelle kaudu ka esimese päris elus kontakti Bobtailiga saime.
Juhtus aga nii, et oma teise õe, Kertu, mehe abiga jõudis vana-inglise lambakoer minu koju enne kui Kairi juurde. 2004 aasta septembris sündis Ungaris Budapestis pesakond ja pika kirjavahetuse tulemusena sõitsime mina, Kertu ja tema mees Indrek novembri lõpus järgi minu esimesele päris oma koerale Wandale, ametlikult Greystoke’s Conspiracy Theory. Selle eest suured tänud Wanda kasvatajale Judithile.
Nüüdseks on Wandast sirgunud juba suur tüdruk, kellega käime näitustel, tegeleme agiltyga ning jõudumööda ka sõnakuulelikkusega. Tulemustest saab lugeda lehel Koerad.
Kennel Wandapesa sündis plaanist Wandat paaritada. Teadsin et kenneli nimi peaks kindlasti olema seotud Wandaga, sest temale peab kuuluma esimese au. Tema tõi mind koeramaailma, näitustele ja loodetavasti viib mind ka aretusse.